Praegune lineaarmajandus, mis põhineb “tooda-tarbi-hülga” mudelil, on viinud planeedi prügikriisi ja esitanud inimestele tõsise väljakutse. Alates 2020. aastast tuleb meil vastavalt Euroopa Liidu ringmajandusdirektiivile ringlusse suunata vähemalt 50 % olmejäätmetest praeguse 28 % asemel ning tagada hiljemalt 2024. aastaks, et biojäätmed kogutakse kas eraldi või võetakse need ringlusse kodus kompostmise näol.
Kolmandiku kuni pool kodudes tekkivatest olmejäätmetest moodustavad biojäätmed. Kuigi biojäätmete eraldi kogumine on Eestis ka täna kohustuslik, viskab suurem osa Eesti majapidamistest oma toidujäätmed olmejäätmete hulka, mis teeb võimatuks nende taaskasutuse. Sellega visatakse igapäevaselt ära väärtuslikku ressurssi ning tõmmatakse biojäätmed välja loomulikust aineringist.
Biojäätmete ringlusse võtmine on tegelikult imelihtne ja see ei vajagi tihti eraldi jäätmekäitlussüsteeme. Biojäätmeid tekkekohas kompostides saame suunata biojäätmed ringlusse ilma suuremate kuludeta ja see on jõukohane igaühele. See on keskkonnasõbralik, odav ja lihtne moodus toidujäätmete ringlusesse võtmiseks.
Tänapäeval tegeleb kodus kompostimisega umbes 20 % Eesti elanikest, kompostides siis kas aia- või toidujäätmeid või mõlemaid. Ometi võiks see number olla märkimisväärselt suurem ja kajastuda ka riiklikus jäätmestatistikas.
Eestis elab eramajas või ridaelamus umbes 215 000 eestlast, neist rohkem kui pooled on maaelanikud. Eesti võiks valdavas osas oma territooriumist minna üle biojäätmete kodus kompostimisele. Meil on palju omavalitsusi, kus suurema osa majapidamistest moodustavad eramajad ja väiksemad kortermajad, luues sellega koht-kompostimisele head eeldused. Sellistes piirkondades tervikuna pole tihti majanduslikult efektiivne lahendada biojäätmete probleemi korraldatud jäätmeveoga, kulutades sellele ebamõistlikult palju energiat ja ressursse.
Hajaasustusega alal kompostimisega alustamine on lihtne. Lahtise kompostikasti saab ehitada olemasolevatest materjaldiest kasutades oma fantaasiat. Tiheasustusega aladel on keerulisem, sest enamikes tiheasustusega aladel on näriliste ja lindude eemal hoidmiseks nõutud kinnine komposter. Selliste kompostrite hind võib aga poes küündida sadade eurodeni, mis on märkimisväärne kulu enamike perede eelarves. Siin oleks vajalik mõelda nii riiklikul kui omavalituste tasandil, kuidas toetada leibkondi kompostrite soetamisel. Selleks tasub kaaluda kompostrite ostu subsideerimist nagu on teinud mitmed linnad üle maailma, omavalitsuste ühishankeid kuni tasuta kompostrite jagamiseni välja.
Heaks näiteks on Leedu, kus aastast 2010 on aktiivselt tegeletud biolagunevate jäätmete eraldikogumise suurendamisega ja üheks eesmärgi täitmise mooduseks oli individuaalse kompostimise soodustamine. 2012. aastast alustati individuaalse kompostimise propageerimisega ja seitsmes regioonis jagati leibkondadele välja kokku 157 888 kompostrit. Samal ajal toetati kampaaniat ka laiaulatusliku kommunikatsiooniga. Süsteemse lähenemisega on Leedu jätnud Eesti biojäätmete liigiti kogumise ja kompostimise osas kaugele maha.
Teine takistus on inimeste teadmatus, kuidas täpselt kompostimine käib. Siin saab samuti nii riiklikul kui omavalitsuste tasandil suurendada inimeste kompostimisalast teadlikkust nii infomaterjalide, kompostimisalaste konsultatsioonide kui koolituste näol. Näiteks märtsis Tallinnas läbiviidud kompostimisalane koolitus tõi kokku enam kui sada inimest, kes olid huvitatud kompostimisega alustamisest. Üha enam tekib uusi võimalusi, kuidas kompostida ka korteritingimustes.
Kompostimine on ringmajanduse üks parimaid praktilisi elluviimise näiteid, milles saavad kaasa lüüa enamik eestimaalasi. Kompostimisega vähenevad ühtlasi negatiivsed keskkonnamõjud, mis kaasnevad keemiliste väetiste kasutamisega. Lisaks suurendab kodus kompostimine inimeste keskkonnateadlikkust. See on suurepärane viis näidata ka lastele looduse ringlust ning tõsta nende teadlikkust looduse toimimisest. Biojäätmete kompostimine on meie pärandkultuur, oleme seda teinud aastasadu, see on lihtne ja loomulik.
Majapidamistes tekkivaid biojäätmeid kompostides saaks Eesti ilma märkimisväärsete kulude ja täiendava ressurssi kasutusele võtuta lahendada biojäätmete probleemi olmeprügi hulgas. Meil tuleb kõigil aru saada, et toidujäätmed ei ole prügi, vaid väärtuslik ressurss, mis tuleb hoida ringluses. Meil oleks aeg mõelda, kuidas Eesti saaks otsustavalt tõsta aia- ja toidujäätmete kompostimise mahtu, soodustades kompostrite soetamist ning jagades kompostimisalast infot.
